David Weprin

Aga mis siis selle peaaegu-kuu aja jooksul juhtunud on? Palju. Käisime lõbustuspargis, Kristjan kolis lõpuks oma koju ja tegi muidu igal pool pilti, käisime Kerli ja Mariga New York Yankeesi mängu vaatamas (Yankeesid võitsid Texas Rangerseid 9-2), Weprini heaks tööd tehes sattusime sellisesse kohta, nagu Brighton Beach, mille hüüdnimeks on Little Russia! Nimelt elavad seal suuresti vene päritolu inimesed. Pooltes poodides pole inglise keelega suurt midagi teha aga see-eest võib sealt leida pärle nagu Karumsi kohukesi, keefiri, Baltika õlut ja tanguputru. Seal suuremate kortermajade vahel ringi käies tuleb peaaegu kodune tunne peale

Samuti on meil tekkinud kampaania juhiga üpris suured lahkhelid. Ainuke asi mis meid veel selle kampaania juures hoiab (selle asemel, et Hectoriga Weprini kampaaniale keskenduda ja hiljem ehk muid kolmanda sektori organisatsioone kaeda) on sümpaatia kandidaadi, Chucki vastu. Siiski pole kindel, et seegi meid kaua kinni hoiab – praegune tulevik siin kampaanias ei paista just kuigi helge, ilmselt veedame suurema osa järgmisest kahest kuust canvassingu tehes (seesama, mida me siiamaani teinud oleme – ukselt uksele käimine ja inimestega rääkimine). Muidugi, kui me kampaaniast lahkumise idee lauale panime, hakati meile kõiksugu head ja paremat lubama – rohkem üritusi ja isegi reise ning ekskursioone Washingtoni kõrgemates sfäärides. Kõik see võib praegu natukene segane tunduda, aga kõige lahti rääkimiseks läheks siin ehk liiga kaua aega ja seda on parem teha siis, kui me kõik tagasi oleme ja kõike ühe külma õlle taga meelde tuletame

Viimased päevad on samuti põnevad olnud. Nimelt oli mul üleeile, 5. septembril sünnipäev. Päev algas kõnega ühelt vanalt healt sõbralt. Päevapoole (mis Eestis oli juba õhtupoole) oli mul Skypes konverentskõne oma perega, kes kodus minu sünnipäeva tähistas (ehk siis mina istusin oma voodis ja ajasin nendega juttu, samal ajal kui nemad teisel pool pidusööki sõid ). Hiljem tulid mulle külla teised Eestlased ja koos sõime minu hosti, Johni tehtud imehead lasanjet. Õhtu poole läksime Kerli, Kristjani ja Mariga linna ning käisime ühes comedy clubis, kus natukene Ameeriklaste peldikuhuumori üle naerda sai. Pärast seda oli Mari natukene väsinud ja läks koju, meie Kerli ja Kristjaniga aga läksime Staten Island ferryga sõitma. Sõit oli tasuta ja viis meid mõõda Vabadussambast New Yorki viiendasse suurde linnaossa, Staten Islandile. Kuna kell oli umbes kaks öösel ja seal pole ka päeval väga palju teha, ootasime tunnikese pingi peal järgmist praami ja sõitsime tagasi. Vaade oli see eest võimas. Siis jalutasime Wall streeti kandis natukene ja liikusime vaikselt tagasi. Kerli võttis esimese hommikuse rongi koju ja Kristjan ja mina sõitsime metrooga lõpp-peatusesse, kust lootsime bussiga koju saada, kuid pühapäevase päeva tõttu oli esimese bussini paar tundi aega. Võtsime hoopis takso ja jõudsimegi natukene enne kella seitset hommikul koju. Kahjuks pidi aga juba kell 10 ärkama, et minna ühele kohalike noordemokraatide korraldatud üritusele White Plainsis, kus me natukene majast-majja käisime ja pärast barbequel hot-doge, burgereid ja õlut nautisime. Kahjuks oli aga praamil õrnalt puhunud tuuleke minule ja Kristjanile halvasti mõjunud ja me mõlemad olime natukene tõbiseks jäänud. Õhtul ~kella seitsme ajal koju jõudes oli mul igatahes paras ‘halloo kosmos’ enesetunne ja ma tegin väikese uinaku umbes südaööni, ning peale uinakut läksin magama. Täna on enesetunne natukene parem, palavikku väga olla ei tohiks, nina jookseb küll veel tatti aga mitte nii hullusti kui eile. Umbes tunni aja pärast peaks Hector mulle järgi tulema ning me lähme mingisugusele Labour Day paraadile NYCs, kus me Weprini kampaania raames plakatitega vehime ja literatuuri jagame.

Postitan veel mõned pildid, mis vahepeal tehtud on:

YONKERS – Ester Magi never thought an experience in the United States would encourage her to promote change in her native country of Estonia.

But after working on a political campaign here, Magi, 21, said she has decided that “I want to make things better in Estonia by showing the people there how things should be done to improve the system.”

Magi and nine other Estonian students from Tatu University are working as interns for Chuck Lesnick’s re-election campaign for Yonkers City Council president.

The students, who all study government and politics, were able to get their internships through a professor who is a friend of Lesnick’s.

“The professor had helped Lesnick with his previous campaign,” explained Kimberly DiTomasso, Lesnick’s campaign manager.

DiTomasso said the students will be able to receive college credit for their help. They arrived the third week of July and will work on the campaign until the Nov. 3 elections.

The students are staying with Yonkers host families during the visit.

DiTomasso said she wants to make sure the interns have a well-rounded experience.

“They are helping with field operations, events, fund[0xad]raising and data entry,” DiTomasso said.

Maarja Pakats, 21, said that in Estonia, politicians are not visible enough or sincere enough.

“Everything is more personal here,” said Pakats. “(Politicians) connect and interact with the people.”

In addition to the 10 Estonian interns, four American interns are helping the Estonians get accustomed to American politics.

Jayda Leder-Luis, 19, a third-year student at Northeastern University in Boston, said her Estonian counterparts speak English wonderfully.

“They know politics and understand government and they all have been eager to learn,” Leder-Luis said.

Josh Goldstein, 19, is also impressed by their hard work.

“They provide a unique and different perspective, they definitely added a new flavor to the campaign,” said the sophomore, who attends George Washington University.

http://www.lohud.com/article/20090818/NEWS02/908180335/1018/NEWS02

33 kraadi. Tööle?

Kõike head,

Mari & Kerli

Niisis jõudsime lõpuks õnnelikult tõotatud maale. Lennukis olime istunud umbes kaheksa tundi, kuid kellasid sättides tuli välja, et mõõdunud on vaid kaks tundi ja seega oli ikka veel hommik. Oma kohvrid saime suure vaevata kätte ja ka tollist lasti meid liigagi lihtsalt läbi. Passikontroll koosnes sellest, et pidime täitma kaks ankeedikest – üks reisi üldeesmärkide jne kohta, teine deklareeritava kauba kohta (mida meil kellelgi ei olnud ). Samuti tehti meie ilusatest näolapikestest foto ja võeti jällegi sõrmejäljed (need võeti ka saatkonnas viisaintervjuul käies). Seejärel leidsime oma tee lennujaamast välja umbsele ja palavale tänavale, kus meid juba ootas meie sõber Hector, kes teatas, et ilm on tegelikult normaalne ja Augustis läheb palavamaks. Hell yeah!

Igastahes viis Hector meid otse enda juurde ja pärast väikest sättimist läks ta Hediga kahele järgmisele praktikandile, Esterile ja Maarjale, järgi. Meie käisime dušši all ja maiustasime tema külmkapi kallal (külmkapid ja ka pliidid, nagu paljudki muud asjad, on siin riigis naeruväärselt suured, ausõna me saime neid nähes ikka hea kõhutäie naerda). Enne Hectori koju jõudmist jõudsid meil külas käia George Kevgas ja Kim DiTomasso, kes on selle valimiskampaania põhitüübid ja põhimõtteliselt meie ülemused. Nad viisid meid lähedalasuvasse Iiri pubisse sööma. See oli meie esimene kokkupuude kohaliku kokakunstiga ja see oli ikka paras kultuurišhokk. Esiteks käis ettekandja koguaeg küsimas kas kõik on ikka hästi ja ega me midagi juurde ei soovi, olles seejuures ülijutukas ja -sõbralik (natukene isegi üle pingutades). Nagu me järgnevatel nädalatel oleme õppinud ei ole see siin midagi erilist. Jutukad on siin pea kõik. Igatahes olid ka portsjonid megasuured ja kõhud said meil kiiresti täis.

Tol ööl ööbis meie crew (mina, Kristjan, Kerli ja Mari) Hectori juures ning Hedi, Ester, Maarja ning Katrin (veel üks praktikant, kes oli juba paar päeva kohal olnud ja meie reputatsiooni täiega tõstnud) ööbisid Chucki juures. Kui ma õigesti mäletan. Võibolla õõbisid nad kuskil mujal ka. Tänu faktile, et me olime viimase 38 tunni jooksul vaid ~5 tundi maganud (mõni natukene rohkem *kõhhunimütsMarikõhh*) ning et Eestis lüpsid talunaised meie magama mineku ajal juba viimaseid lehmi, oli uni magus.

Järgmisel päeval käisime Chuckiga Park Hill Racquet Clubis, ehk tenniseklubis, kus tulevikus saab ehk tennist mängimas käia. Mingi pereüritus. Märge – Ameeriklaste jaoks on BBQ üleküpsetatud burksipihv/süsi saia ja ketšupiga ning pikk vorst saia vahel (hot dog). Šašlõkk vms on nende jaoks liiga keeruline, et ennast vaevata. Samal ajal tõi Hector lennujaamast viimased ohvrid – Olga ja Kadri. Ja meid oli kümme. Õhtul käisime jõe (Hudson, jah see kuhu see lennuk ükskord maandus) ääres (igareedest, jee!) jazzkontsertil muusikat+päikeseloojangut nautimas ning Chuckile propagandat tegemas. Samuti saime ühe imeliku mustanahalisega tuttavaks, kes meile oma telefoninumbri andis ja kunagi linna vaatama kutsus (siinkandis, kui üteldakse ‘linn’, mõeldakse ‘New York City’). Kui nüüd järgi mõtelda, pole me veel temaga ühendust võtnud. Heh. Samuti kohtusin esimest korda oma hostiga – Father John ehk John M. Hamilton – Yonkersi St. John’s Church’i preester. Jah. Ma elan ühes majas preestriga. Ja tema kassiga. Ja (nädalakese veel) mustanahalise ooperilauljaga Costa Ricalt, kelle nimi on Ramel, kuid ta kolib varsti New Orleansi õpingutega jätkama. Ja ma elan preestri majas, mis on kirikuga ühenduses. St. põhimõtteliselt holy ground. Jee!

Samal õhtul kupatati mind Hectori juurest ruumipuuduse tõttu ära (Olga ja Kadri lisandumise tõttu). Sellest ajast peale on minu aadress olnud 1 Hudson Street, Yonkers, NY, 10701, USA. Ma elan City Hall‘ist kiviviske kaugusel. Kahjuks üle kahe kvartali eemale minnes, ükspuha millisesse suunda, satuskin sellistesse kohtadesse, kuhu öösel üksi on suht ohtlik minna. Samas lähevad siit pea kõik bussid pea igasse suunda. Pood, postkontor ja raudteejaam on samuti kohe siinsamas. Ja päeval on see rahulik kant. Kuigi valged on siin vähemusrahvus. McDonalds ja Subway on kohe siinsamas, samuti veel hunnik odavaid ja huvitavaid poode. Üldjuhul olen rahul. John on kah tegelikult täiesti normaalne ja tore inimene. Ei kurda.

Teiste teekonda ma nii täpselt ei tea aga tänase seisuga (Kristjan ja Kadri pakivad Hectori juures asju ja kolivad) on inimesed jagunenud nii:
Mina @ Father John
Kerli & Mari @ Lois Heitner, minust diagonaalis üle linna aga otseühendus bussiga (peatus nende majast nii 15-20 mintsa)
Kristjan @ Theresa Boin, kolib sinna täna, seni oli Hectori juures, minust natukene lõunas, nii 2,5km jala
Ester & Maarja @ Donna Ingram, minust umbes 2km põhja poole, samuti natukene kahtlases kandis vist
Hedi @ Donna Pagan aka Hector’s mom, minust kaugel põhjas, nii 5km, buss käib siit siiski otse sinna
Katrin @ Chuck, on koguaeg seal elanud, jääb kah sinna vast, suht normaalne kant, minust üpris kaugel, busse kah läheduses pole, aga neil on mitu autot
Kadri @ Gail Averill, kolib täna, seni oli Hectori juures, Kristjanile suht lähedal
Olga @ Hector, vähemalt praegu, võibolla kolib ära, risti üle linna, umbes 6,5km kaugusel. Kant on ok.

Kuna postitus tundub väga pikaks venivat, räägin järgnevatest päevadest ülevaatlikult ja lühidalt, mis meeles on. Ebatäpsuste eest ei vastuta

Laupäev, 25. juuli – Käisime Hedi juures basseinimõnusid nautimas. Nimelt on neil oma kortermaja bassein.Vinge. Õhtul läksime jälle tenniseklubisse, kus seekord toimus vaid täiskasvanutele mõeldud üritus. Olime väsinud ja mina unustasin oma üleõlakoti koos märja rätiku, märgade ujukate ning rahakotiga sinna. Rahakotis oli räigelt pappi ning kõik minu panga/ID kaardid. Funfun!

Pühapäev, 26. juuli – Käisime George ja Chuckiga jõe ääres Westchester Young Democrats piknikul (Westchester on maakond, kus me viibime). Kohtasime tonnide viisi tähtsaid nägusid. Näod jäid vast meelde, nimed ja ametid mitte niiväga. Õhtul läksime tenniseklubist läbi, minu kotti seal polnud. Kuna kõik koguaeg küsisid Chucki käest et kas me oleme juba linna jõudnud, viskas tal eitava vastuse andmine üle ja viis meid Manhattanile. Nägime ära Chrysler Buildingu, Yale Club‘i (ainult Yale ülikooli lõpetajaltele mõeldud eraklubi) Times Square ja hunniku hotelle ning uhked hooneid.

Esmaspäev, 27. juuli – Esimene tõeline tööpäev kontoris. Pidime erinevaid valijate nimekirju võrdlema, vigu leidma jne. Ei hakka praegu seletama milles probleem seisnes – pikk jutt, igav jutt. Käisime hiljem tenniseklubist läbi, kotti polnud ikka veel leitud. Hakkasin juba muret tundma. Käisime hiljem vist Chucki juures söömas.

Teisipäev, 28. juuli – Jälle kontoris. Tegime tööd. Käisime tenniseklubist läbi ja oh õnne – kott oli ülesse leitud. Raha ja kõik muu oli alles ja minu süda rahul.

Kolmapäev, 29. juuli – Vaba päev. Käisin Kerli ja Mari ning nende hostiga Bronxis asuvas botaanikaaias, mis on üks maailma parimaid. Sealt on pärit ka see chipmunk kelle pildi Kerli mõnda aega tagasi siia postitas. Käisime pitsat ja Itaalia magustoitu söömas ja peale seda läksin tüdrukutele külla. Õhtustasin ühes nende perega ja õhtu lõppes Starbucksi võlusid avastades.

Neljapäev, 30. juuli – Teist korda Manhattanil. Mari kirjutas sellest pikemalt, nimelt lõunatasime Mo Vaughn‘iga ja rändasime mõõda Manhattanit ringi. Sain endale iPod Touchi 16GB 2nd generation!

Reede, 31. juuli – Jälle vaba päev. Nüüd oli Kerli ja Mari kord mulle külla tulla. Nimelt oli nende hostil järgmine päev juubel ja selleks puhuks küpsetasid tüdrukud maitsva koogi. Isegi kaks, millest üks jäi meile Kuna ilm oli kehv ei hakanud me igareedesele jazzkontsertile minema.

Laupäev, 1. August – Algselt pühapäeva planeeritud rannakülastus tõmmati ilma tõttu laupäevale. Istusime 2 ja pool tundi liikluses, mis Georgile üldse ei meeldinud. Aga kohale jõudsime. Rohumaast parklas oli üllatus kohata parve sääski, keda õnneks vaid parkla ümber kohata sai. Kõik peale Kerli ja Mari jõudsid ilusti randa ja ma pean ütlema et need lained olid lausa võrratud. Megasuured ja megavõimsad. Kahjuks oli vesi ka megasoolane, mistõttu kaua järjest seal mina vähemalt olla ei saanud. Aga kogemus oli see siiski! Õhtul käisime Kristjani, Olga, Kadri ja Maarjaga Manhattanil West Village ja Soho linnaosades tuuritamas. Mulle müüdi kahes kohas alkoholi! Jee!

Pühapäev, 2. August – Sitt ilm ja vaba päev. Ei mäleta et oleksin midagi kasulikku teinud.

Esmaspäev, 3. August – Võtsin end töölt vabaks ja läksin omapead Manhattanile. Sain kokku ühe internetituttavaga, ühe X-Japani fänniga Inglismaalt. Käisin tema ja tema kahe sõbraga Central Parkis, Museum of Modern Artis ning Little Italy ja Chinatowni linnaosades. Oli lõbus ja tore.

Teisipäev, 4. August – Jätkasime tööd kontoris. Tahtsime minna verd andma, jõudsime sinna, täitsime akneedid ära ja saime teada, et Eestlastelt (ja enamikelt Eurooplastelt) ei võeta verd vastu. Põhjus? Hullulehmatõbi. Naljakas? On küll, sest Eestis pole seda tõbe olnud. Ühel lehmal küll kahtlustati seda, kuid tuli välja et valehäire. Jee!

Kolmapäev, 5. August – Käisime ukselt uksele ja küsisime inimeste käest, mida nad Chuckist arvavad ning jagasime lugemismaterjali. Kedagi polnud kodus. Vahepeal sadas vihma ja siis oli jälle päike. Mulle see töö (inimeste tülitamine) vist ikka väga ei meeldi. Aga elan üle.

Neljapäev, 6. August – Täna. Algselt pidime lõbustusparki minema aga ilma tõttu tõmmati plaanile vesi peale. Hedile keegi seda ei maininud ja hommikul oli ta minu ukse juures. Mis siis ikka. Käisime rongijaamas talle uut bussikaarti ostmas ja pangas raha vahetamas. Hiljem suures shoppamiskeskuses talle kohalikku numbrit muretsemas. Vaatasime niisama poodides ringi. Hiljem tulime tagasi. Tema läks koju, mina lebotasin niisama. Mingi hetk hakkasin blogi kirjutama. Nüüd lõpetan.

Ja sellega lõppebki meie järjejutt. Siit alates saab ehk natukene tihedamaid uuendusi näha. Ja muudel teemadel mõla lugeda. Kui teised kah nüüd sama palju kirjutaksid (võibolla päevade peale jaotatuna) oleks juba korralik blogi. Loodetavasti panevad Kristjan ja Kerli siia fotomaterjali ka. Käige neile pinda. Tsau!

Karlsson katuselt näeb välja selline:

Kõike head,

Mann

Kõike head,

Mann

Tegelikult ei olnud sellest midagi hullu. Jõudsime Grand Centrali täpselt pool 12 ja õnneks on Chrysler Building sealt täpselt üle tee. Nali on siis selline, et meil oli seal lõunasöök eesmärgiga koguda kampaania jaoks raha, mistõttu olid enamik külalistest korralikud pintsakliplased. Ürituse tõmbenumbriks oli Mo Vaughn, kes on endine pesapallkunn, kes aastal 1995 valiti kõige väärtuslikumaks mängijaks. Mo nägi kunagi välja nii:

Nüüd näeb Mo välja nii:

Ja siis tehti Mo’ga hästi palju pilte, külaline pidas kõne ja jagas autogramme. Ja siis intervjueeriti ka Chucki. Üldiselt läks kõik hästi: meie ei teinud muud kui sotsialiseerusime ehk siis seisime ja naeratasime ja kui keegi küsis: ”Where are you from?”, vastasime kooris: ”From Estonia”. No eks ta ole.

Käisime Times Square’il Sandri, Kerli ja Joshiga Kerlile noote ostmas, kõndisime niisama mööda Manhattanit, käisime Union Square’il, tegime Flat Iron Buildingu juures turistipilte, ostsime Sannule iPodi, külastasime Dunkin Donutsi ja Starbucksi jne.

Haahaa….ja siis lõpuks käsime maailma parimas raamatupoes eales, mis kannab nime Barnes & Noble. Neli ruumikat korrust täis raamatuid….ja taevas koliski maa peale!:)

Jah, mul ei ole eriti midagi tarka öelda, aga nüüd on vähemalt reisi lõpuni linnuke kirjas ja see asi hooleta…

Kõike head,

Mann

Niisiis, juhuse tahtel sattus meiega sama laeva peale Ester, kellel meiega sihtkoht sama, kuid lend 3 tundi hilisem. Meie kajutid jagunesid järgmiselt – mina, Kerli ja Hedi ühes, neljakohalises, ning Kristjan ja Mari teises, kahekohalises kajutis. Asjad ära paigutatud, läksime poodlema. Õhtuks oli vaja ju natukene kehakinnitust ja vägijooki varuda. Minule, Kerlile ja Marile jäi see viimaseks suuremaks legaalseks alkoholitarbimiseks järgmise nelja kuu jooksul. Mälu järgi jagunes vist umbes nii- minule ja Kerlile Martini, Marile vein ning Hedile ja Kristjanile Jägermeister. Mingi hetk sain Kerlilt parfüümipoes korraliku tuuri, läbi sai nuusutatud enamus lõhnu. Ainsaks ostuks jäi siiski pakk superslims Glamour Menthol suitse, sest need nägid lihtsalt lahedad välja. Loomulikult said need koheselt ka in corpore järgi proovitud (va. naiskorporant Hedi). Kellelegi need ei meeldinud ja pakk seisab mul siiamaani kotipõhjas. Õhtu jäi natukene tagasihoidlikumaks kui viimasel Rootsi kruiisil. Natukene aega nautisime kõik oma joogikesi, kuni Martini ning Jägermeister otsas ja Mari vein poole peal. Mari väsis miskitpärast kiiresti ning otsustas magama kobida ning pidu jätkus meie kajutis. Kristjan otsis välja ühe kaasa võetud Vana Tallinna ning meile Kerliga pärandus Mari vein. Õhtu lõpetasid minu ja Kerli soolonumber “Walking on Sunshine” (kes teab, miks tantsupõrand meie sinna ilmudes täielikult tühjenes) ning Kristjani ja Hedi fotoseeria keelatud aladel.

Järgmiseks hommikuks olime ennast enam-vähem välja puhanud ja üks pikk-pikk päev võis alata. Kui olime lõpuks laevalt maha saanud ja meie grupp ühe liikme, Esteri, võrra suurenenud, hakkasime metroojaama poole liikuma. Keskmiselt kolme ja poole kotiga näkku polnud see teab mis lihtne, kuid kaugeltki mitte ületamatu katsumus. Jõudsime ilusti Stockholmi kesklinna ning peale väikest ringiotsimist ja küsimist leidsime ka pakihoiu. Küll mitte selle, mille me varem valmis vaadanud olime, aga see eest ilmselt natukene odavama. Järgnes päevake Stockholmi peal seiklemist, nägime ära Kuningapalee ees toimuva vahtkonnavahetuse, käisime kuulsas Bamboo City buffes imehead Aasia kööki maitsmas ning lebotasime niisama rohelisel murul. Kerli jõudis isegi oma tol hetkel Rootsis viibinud vennaga kokku saada.

Kella seitsme ajal õhtul läksime oma kohvritele järgi ning seadsime sammud bussijaama, mis õnneks ei asunud kaugel. Sealt saime bussiga üpris kiiresti ning soodsalt otse Arlanda lennujaama, kus algas pikk pikk ootamine. Õnneks leidsime endale mõnusa pesapaiga ning normaalseks eluks hädavajalikud pistikupesad ning McDonaldsi tasuta WiFi. Öö jooksul jõudsime teha nii mõndagi – Kerliga vahva maleturniiri maha pidada, tobedaid ajalehemütse teha, kaarte mängida ning veinipakist pokkeri jaoks vajalikud žetoonidki valmis meisterdada. Kõik peale minu, Kristjani ja Kerli murdusid mingil hetkel öö jooksul ning lasid korra silma looja, vapper trio pidas aga vapralt vastu. Natuke enne kella kuute hommikul hakkasime check-in‘i suunduma.

Kuna me olime piletid koos ostnud, saime me Kerliga kõrvuti kohad. Kristjan, Hedi ja Mari pidid leppima natukene eemal üksteise taga istumisega. Ester jäi Stockholmi oma lendu ja lennukaaslast ootama. Lennuk väljus suhteliselt õigeaegselt, kümmekond minutit enne kella kaheksat hommikul, Rootsi aja järgi. Üpriski lennu alguses pakuti meile kehakinnitust  – variantideks olid spicy beef, vegetable rice ja chicken with potatoes, millest viimane oli igatahes meie valik. Ka joodavat pakuti kogu reisi aja ning teenindus oli üldiselt tasemel. Meie stjuardessiks sattus muidugi ka tõeline Aasia iludus, nägu nigu nukukesel ja rüht ja hoiak sobilikud kuninga teenerkonnale. Magamine millegipärast väga hästi ei edenenud ja lennuki maandudes olime kaheksa tunnise lennu peale kokku umbes kaks ja pool tundi ebaregulaarset und saanud. Ajavahe tõttu oli kohale jõudes kell vaid kaks tundi edasi liikunud, kuigi keha ütles, et see nii ei ole. Lennukist maha astudes jättis naeratav meeskond meiega hüvasti ning me seadsime oma jalad esimest korda Uue Maailma pinnale. Mis edasi sai, saate lugeda juba järgmine kord