Üle pika aja

7. Sep 2009

Üle pika aja

Filed under: Fun,Internship — Sander @ 07:59

Nagu näha pole üle pika aja siia midagi postitatud. Miks? No ega me ei tulnud siia niisama, vaid ikka tööd tegema Seega oleme olnud busy-busy! Eriti viimased kaks nädalat, kuna juba nii kaua pole me töötand mitte ainult ühe, vaid lausa kahe kampaaniaga. Nimelt sai Hector tööd ühe onu juures, kes näeb välja täpselt nagu Siim Kallas. Nimi on tal David Weprin ja kandideerib ta New Yorki linna audiitoriks (inglise keeli comptroller). Tööülesanneteks oleks tal siis linnaeelarve üle kotkapilguga vaatamine ja linna rahade otstarbekas investeerimine, samuti pensionifondidega tegelemine. Erinevalt Chuckist ei ole üldse kindel, kas ta need valimised võidab. 15. septembril on Demokraatliku partei eelvalimised ja seal on tal kolm vastast. Kui ta eelvalimised aga võitma peaks, on tal koht samahästi kui käes, sest New York on demokraatliku partei kodukants, umbes nagu Keskerakond Ida-Virumaal

David Weprin

Aga mis siis selle peaaegu-kuu aja jooksul juhtunud on? Palju. Käisime lõbustuspargis, Kristjan kolis lõpuks oma koju ja tegi muidu igal pool pilti, käisime Kerli ja Mariga New York Yankeesi mängu vaatamas (Yankeesid võitsid Texas Rangerseid 9-2), Weprini heaks tööd tehes sattusime sellisesse kohta, nagu Brighton Beach, mille hüüdnimeks on Little Russia! Nimelt elavad seal suuresti vene päritolu inimesed. Pooltes poodides pole inglise keelega suurt midagi teha aga see-eest võib sealt leida pärle nagu Karumsi kohukesi, keefiri, Baltika õlut ja tanguputru. Seal suuremate kortermajade vahel ringi käies tuleb peaaegu kodune tunne peale

Samuti on meil tekkinud kampaania juhiga üpris suured lahkhelid. Ainuke asi mis meid veel selle kampaania juures hoiab (selle asemel, et Hectoriga Weprini kampaaniale keskenduda ja hiljem ehk muid kolmanda sektori organisatsioone kaeda) on sümpaatia kandidaadi, Chucki vastu. Siiski pole kindel, et seegi meid kaua kinni hoiab – praegune tulevik siin kampaanias ei paista just kuigi helge, ilmselt veedame suurema osa järgmisest kahest kuust canvassingu tehes (seesama, mida me siiamaani teinud oleme – ukselt uksele käimine ja inimestega rääkimine). Muidugi, kui me kampaaniast lahkumise idee lauale panime, hakati meile kõiksugu head ja paremat lubama – rohkem üritusi ja isegi reise ning ekskursioone Washingtoni kõrgemates sfäärides. Kõik see võib praegu natukene segane tunduda, aga kõige lahti rääkimiseks läheks siin ehk liiga kaua aega ja seda on parem teha siis, kui me kõik tagasi oleme ja kõike ühe külma õlle taga meelde tuletame

Viimased päevad on samuti põnevad olnud. Nimelt oli mul üleeile, 5. septembril sünnipäev. Päev algas kõnega ühelt vanalt healt sõbralt. Päevapoole (mis Eestis oli juba õhtupoole) oli mul Skypes konverentskõne oma perega, kes kodus minu sünnipäeva tähistas (ehk siis mina istusin oma voodis ja ajasin nendega juttu, samal ajal kui nemad teisel pool pidusööki sõid ). Hiljem tulid mulle külla teised Eestlased ja koos sõime minu hosti, Johni tehtud imehead lasanjet. Õhtu poole läksime Kerli, Kristjani ja Mariga linna ning käisime ühes comedy clubis, kus natukene Ameeriklaste peldikuhuumori üle naerda sai. Pärast seda oli Mari natukene väsinud ja läks koju, meie Kerli ja Kristjaniga aga läksime Staten Island ferryga sõitma. Sõit oli tasuta ja viis meid mõõda Vabadussambast New Yorki viiendasse suurde linnaossa, Staten Islandile. Kuna kell oli umbes kaks öösel ja seal pole ka päeval väga palju teha, ootasime tunnikese pingi peal järgmist praami ja sõitsime tagasi. Vaade oli see eest võimas. Siis jalutasime Wall streeti kandis natukene ja liikusime vaikselt tagasi. Kerli võttis esimese hommikuse rongi koju ja Kristjan ja mina sõitsime metrooga lõpp-peatusesse, kust lootsime bussiga koju saada, kuid pühapäevase päeva tõttu oli esimese bussini paar tundi aega. Võtsime hoopis takso ja jõudsimegi natukene enne kella seitset hommikul koju. Kahjuks pidi aga juba kell 10 ärkama, et minna ühele kohalike noordemokraatide korraldatud üritusele White Plainsis, kus me natukene majast-majja käisime ja pärast barbequel hot-doge, burgereid ja õlut nautisime. Kahjuks oli aga praamil õrnalt puhunud tuuleke minule ja Kristjanile halvasti mõjunud ja me mõlemad olime natukene tõbiseks jäänud. Õhtul ~kella seitsme ajal koju jõudes oli mul igatahes paras ‘halloo kosmos’ enesetunne ja ma tegin väikese uinaku umbes südaööni, ning peale uinakut läksin magama. Täna on enesetunne natukene parem, palavikku väga olla ei tohiks, nina jookseb küll veel tatti aga mitte nii hullusti kui eile. Umbes tunni aja pärast peaks Hector mulle järgi tulema ning me lähme mingisugusele Labour Day paraadile NYCs, kus me Weprini kampaania raames plakatitega vehime ja literatuuri jagame.